Kas Eestis on seaduslikult saadaval liiga võimsad relvad?

Artiklis "Eestis on seaduslikult saadaval liiga võimsad relvad" väidab Vahur Koorits üsna palju erinevaid asju. Muuhulgas ka, et:

1) Paljud Eestis enesekaitseks müüdavad relvad sobivad rohkem tapatalgu jaoks.

2) Eestis ei ole ühelgi seaduskuulekal inimesel vaja pidada pikkasid tulevahetusi.

3) Eestis pole vaja omada enesekaitseks relva.

4) Eestis on lubatud osta enesekaitseks liiga palju ja liiga võimsaid relvi.

Hüva. Alljärgnevalt võtame artiklis esitatud argumendid pulkadeks ja vaatame, milline on nende tõeväärtus.

Taustaks

Mina isiklikult elan Tallinnast väljas. Juhul, kui mul oleks vaja politseid, siis jõuaks see parimal juhul (Maardust) 20 minutiga. Sandimal juhul tulevad nad Lasnamäelt või lausa kesklinnast. Pole parata - 2008-2009 käis väga kõva reha üle.

Pauku ma ei karda. Erinevate relvadega olen tuttav üsna lähedalt ja päris pikka aega. Oman relvaluba. Tulenevalt olen kohustatud kursis olema ka erinevate õigusaktidega. Olen kasutanud tulirelva inimese tapmiseks, kuid õnneks jäävad kõik need juhtumid 30+ aasta taha.

Metoodika

Võtame artikli lõikude kaupa ette. Vaatame, mis väiteid seal esitatakse ning vaatame nende tõeväärtust.

Analüüs

Esimene lõik: "Vähem tähelepanu pälvis see, miks olid seaduslikult tema käsutuses nii võimsad relvad."

Kontroll: Hetkel on erinevatest allikatest teada, et relvi oli 2...4, neist vähemalt üks püstol ja vähemalt üks vintpüss. Samas pole teada nende "võimsus".

Otsus: sellise väite esitamine pole korrektne.

Teine lõik: "tulirelv on siiski palju ohtlikum kui nuga või kirves. Noaga polnuks Tarrastel autoga sõitnud perekonnale midagi teha."

Kontroll: nuga on ohtlik kuni kümme meetrit, kes ei usu, võib vaadata MythBusters katsetusi. Päriselus olen näinud inimesi, kes on suutelised nuga väga täpselt heitma 12-15 meetrit. Kui rääkida autos olevatest kaitsetutest inimestest, siis auto rehvid ei ole noa vastu kaitstud ning edasi on lihtsalt rappimise vaev. Point: ühe tapetu asemel oleks olnud neid neli.
Otsus: see väide on VALE

Kolmas lõik: "Oleks Hansalul olnud üksnes kirves, oleks ta võinud ust lõhkuda, aga vend oleks jõudnud politsei kutsuda, põgeneda või end kaitsta. Just tulirelv võimaldas Heiki Hansalul külmavereliselt läbi välisukse oma venna tappa."

Kontroll: nagu eelnevalt mainitud, jõuab politsei minu juurde heal juhul 20 minutiga. Kuhugi kaugustes asuva talumajani jõudmiseks kulub tal tunde. Selle aja jooksul jõuab kirvega maha lõhkuda rohkem, kui ühe ukse.

Otsus: see väide on VALE

Neljas lõik: "Meis kõigis on võime teha nii head kui ka kurja. See, mis tegelikult juhtub, oleneb paljuski oludest. On vaja rääkida relvadest endist."

Kontroll: jah, inimeste kultuurikiht on õhuke; jah väga palju oleneb inimesest; jah me võime rääkida relvadest - näiteks maas vedelevast kivist.

Otsus: sellise väite esitamine pole korrektne.

Viies lõik: "Politsei ei suuda viimastest aastatest meenutada ühtegi juhtumit, kus seaduslikku relva oleks enesekaitseks kasutatud, nii et see jääks seaduse piiridesse. Varasemast on mõned juhtumid, mis on seotud agressiivsete koertega. Viimane õigustatud enesekaitse juhtum jääb 2014. aastasse, kui komisjonipoe müüja tulistas teda röövima tulnud mehi."

Kontroll: jah, konflikti situatsioon tõstab adrenaliini taseme väga kõrgele ning selles seisundis teevad inimesed tõesti valesid valikuid. Mitte ainult tavainimesed vaid ka need, keda on aastaid treenitud meid kaitsma. Tulenevalt võidakse tõepoolest ületada hädakaitse piire. See aga ei tähenda, et hädakaitse ise õigustatud ei olnud.

Otsus: sellise väite esitamine pole korrektne.

Kuues lõik: "Kui isegi laskeinstruktor ei suuda end tulirelvaga kaitsta, vaid saab ise pihta, siis milline on tavalise inimese lootus end relvaga kurjategija eest kaitsta?"

Kontroll: pole teada, kas instruktoril oli relv või mitte. Hetkel tasuks pigem eeldada, et mitte. Muide, kõige rohkem vägivaldseid surmasid saabub kodutüli käigus ja mai lõpu seisuga oli selliseid juhtumeid juba 19. Valdavalt oli taparelvaks nuga ja vaid kolmel korral tulirelv.

Otsus: see väide on VALE

Seitsmes lõik: "Eestis on lubatud osta enesekaitseks liiga palju ja liiga võimsaid relvi."

Kontroll: väide on põhjendamata
Otsus: sellise väite esitamine pole korrektne.

Kaheksas lõik: Pole täpselt teada, mis relvi Tarraste kasutas, aga teame, et tal oli kaks püstolit ja kaks pikemat, tugevama tulejõuga relva.

Kontroll: pole teada, millele tuginedes selline väide esitatakse. Nagu eelnevalt öeldud - erinevad allikad annavad erinevaid numbreid. Samuti - kui pole teada, mis relvi kasutati, siis kuidas on teada, et pikemad relvad olid tugevama tulejõuga.

Otsus: sellise väite esitamine pole korrektne.

Üheksas lõik: "Seega on sama relva tsiviilversioon omaniku käsutuses sisuliselt sama võimas kui kaitseväes kasutatavad relvad."

Kontroll: jah, üldiselt nii on

Otsus: see väide on KORREKTNE

Kümnes lõik: "Veel enam, samale relvale tohib peale osta ka optilise sihiku ja helisummuti [...] Lääne prefekt Kaido Kõplase sõnul tulistati selle relvaga 100–150 meetri pealt politseinikku, kelle kiivrit kuul riivas. Kaitseväe tavalistel automaatidel optilisi sihikuid pole."

Kontroll: Relvaseadus optilist sihikut ei käsitle. Jah, kaitseväes tõepoolest automaatidel optilisi sihikuid ei ole, samas on 100-150 meetrit tavaline laskekaugus ilma optilise sihikuta. Muide, Kuperjanovis korraldatakse igal aastal võistlus, kus sihtmärgiks on pataljoniülema kell.

Summuti on lubatud relvale kinnitada ainult tiirus või jahil. Eesmärk on see, et lasta saaks ilma kuulmiskaitset kasutamata ja kuulmist kahjustamata. Relva laskeomadusi see oluliselt ei muuda.

Otsus: selliste väidete esitamine pole korrektne.

Üheteistkümnes lõik 1: "Seaduse piirides enesekaitse tulirelvaga tähendab vahetu ja eluohtliku rünnaku tõrjumist. Pikad, suure tulejõuga vintpüssid on selleks väga ebasobivad, palju sobivamad oleks väiksemad käsitulirelvad."

Kontroll: Relvaseadus annab võimaluse soetada relv enese ja vara kaitseks. See tähendab, et relva tohib kasutada nii hädakaitse (KaRS §28) kui ka hädaseisundi (KaRS §29) olukorras. Mõlemaid olukordi on lugematu hulk ning väide "tähendab vahetu ja eluohtliku rünnaku tõrjumist" ei ole päris korrektne. Näiteks minul on majast aia tagumisse nurka üle 90 meetri ning seda vahemaad käsirelvaga ei kata.

Otsus: see väide on VALE

Üheteistkümnes lõik 2: "Ent sõjaväerelvade tsiviilversioonidega saab väga edukalt korraldada massimõrvu. Sellele aitavad kaasa nende relvade täpsus ka pikematel distantsidel, mahukad salved ja laskemoon, millega saab tulistada läbi seinte ja puutüvede seal, kus püstolikuul jääb pidama."

Kontroll: Relvaseadus ütleb, et tsiviilkäibes oleva püssi salv ei tohi mahutada üle 10ne padruni. Püstolil on lubatud kuni 20. Püsse ja moona mis tulistab läbi seinte ja puutüvede, eestis kehtivate õigusaktide kohaselt tsiviilkäibes kasutada ei tohi.

Otsus: need väited on VALED

Kaheteistkümnes lõik: "Enesekaitseks pole vaja teha üle kümne lasu, realistlikes ohuolukordades on vajalik laskude arv pigem üks-kaks. Suure salve mahutavusega püstoleid on vaja pigem sedalaadi tulevahetusteks, mille jaoks seaduskuulekal kodanikul ei tohiks kunagi vajadust tekkida. Enesekaitseks on palju sobivam relv revolver, mille pöörlevasse trumlisse mahub üldiselt kuus kuni kaheksa padrunit."

Kontroll: Olukorras, kus adrenaliini tase on ülimalt kõrge, on sihtimistäpsus äärmiselt madal. Eriti veel siis, kui tulistamise ajal liigutakse. Keskmine tänavalahingu jooksul välja tulistatud kuulide arv jääb kuhugi 20ne kanti.

Mis puudutab revolvri laadimiskiirust... Tänapäeval on olemas kiirlaadijad ning trumli laadimine võtab aega umbes sama kaua, kui salvevahetus.

Otsus: need väited on VALED

Kolmeteistkümnes lõik: "Ta lasi auto esiklaasi sõelapõhjaks, selles oli kokku 14 kuuliauku. Kui tal oleks olnud revolver, oleks ta saanud teha auto pihta palju vähem laske ja võib-olla oleks mõni autosolija jäänud terveks."

Kontroll: Nelja inimese tapmiseks on vaja maksimaalselt nelja kuuli. Mis puudutab võimalust revolrist vähem pauke teha, siis see sai ümber lükatud juba eelmises lõigus.

Otsus: need väited on VALED

Neljateistkümnes lõik: "Eestis ei ole ühelgi seaduskuulekal inimesel vaja pidada pikkasid tulevahetusi või võidelda vaenlasega, kes võib olla kümnete või lausa sadade meetrite kaugusel. Sellist tegevust lubavad relvad ja relvade lisad võivad olla vajalikud jahipidamisel, sportlaskmisel või riigikaitses, aga mitte enesekaitseks. Seadus peaks seda täpselt ütlema.

Kontroll: relvaluba antakse välja relva(de) kohta. Juhul, kui on üks luba sportrelvade kohta ja teine enesekaitse relvade kohta, siis see tähendab, et lõppkokkuvõttes pean ma kõiki oma relvi kaasa tassima, sest kuidagi on ju vaja neid sportrelvi kaitsta. Hetkel kehtiv relvaseadus võimaldab sama relva kasutada nii spordiks kui ka selle sama relva kaitseks.

Otsus: need väited on VALED

Viieteistkümnes lõik: "On veel üks müüt, mis vajab kummutamist: enesekaitseks ostetud relvadel on riigikaitseline tähtsus."

Kontroll: Nagu kirjatüki autor eelnevalt märkis, on mõnede tsiviilrelvade ja sõjarelvade vahed tühised. Muide, taoliste tsiviilrelvade hankimiseks läheb vaja eriluba ning neid antakse välja ainult (ja ainult) spordiks ning jahipidamiseks. See, kas taolise relva omanik sealjuures mõne riigikaitselise organisatsiooni liige on, on tema vaba valik. Muide enamasti on.

Otsus: need väited on VALED

Kuueteistkümnes lõik: "Viimastel aastatel pole olnud enam ühegi tõsisemat relvadega toime pandud kuritegu, mille toimepanija oleks kaitseliitlane. See näitab, et sotsiaalne kontroll on tõhusam kui formaalne psühhiaatriline kontroll."

Kontroll: Tõepoolest pole kaitseliitlastega toimunud ühtegi tõsisemat relvaintsidenti, mis on positiivne. Samuti pole ka mittekaitseliitlastega. Nagu eelnevalt näidatud - põhiline taparelv on kööginuga. Sotsiaalne kontroll on kahtlemata hea aga antud juhul ei mängi see mingit rolli.

Otsus: selliste väidete esitamine pole korrektne.

Kokkuvõtteks

Artiklis on kuusteist lõiku. Neist korrektne on ainult üks, kahtlase väärtusega on 6 ja täiesti valed 9 (loe: üheksa).

Jagasin FB-s seda artiklit kommentaariga: "Järjekordselt üks täiesti asjatundmatu artikkel, mis kubiseb valedest (ma väga loodan, et need pole tahtlikud)" ning peale põhjalikumat analüüsi olen jätkuvalt arvamusel, et taolisi artikleid ei peaks kirjutama inimesed, kes pole suutelised oma väite tõeväärtust hindama.

Kliimamuutuse eitamisest ja jaatamisest

Kunagi, mitte just väga ammu, oli käibel anekdoot: "Kui inimene väidab, et 2. maailmasõja ajal tapeti üle kuue miljoni juudi, siis ta on Holokausti jaataja, kui väidab, et alla kuue miljoni, siis eitaja ning kui ütleb, et täpselt kuus miljonit, siis on ta neutraalne."

Anekdoodi taust on see, et täpne number pole tegelikult teada. Erinevatel hinnangutel kõigub see kusagil 5,1 ja 6,2 vahel. Number "kuus miljonit" läks lendu Jalta Konverentsil nõukogude propagandistide toel.

Hetkel peaks selle anekdoodi ringi tegema: "Kui inimene teeb FB-s pidevalt postitusi, kuidas kliima muutub halvemaks, siis on ta kiimamuutuste jaataja. Kui lihtsalt laigib taolisi postitusi, siis on ta neutraalne. Ning kui ta küsib, et kuulge, rääkige natuke lähemalt, siis on ta eitaja"

Kübersõduritest

Täna küsiti mu käest, kes või mis on kübersõdur? Sellele vastamist peaks alustama natuke kaugemalt.

Alustame mõistest "küber-". See tähendab eelkõige "juhtimine", selle kõige laiemas mõistes. Pikema selgituse leiab ühest minu eelnevalt kirjutatud artiklist "Kübermõistete selgitusi".

Juhtimise kõige olulisemaks komponendiks on informatsioon. Lihtsustatult võttes, on informatsioonil kolm kvaliteedikriteeriumi - käideldavus, terviklus ja konfidentsiaalsus. Selleks, et juhtimisotsus oleks kvaliteetne, peab kvaliteetne olema ka otsuse aluseks olev informatsioon.

Tulenevalt on kübersõduri ülesanne teha nii, et sõjaliseks otstarbeks kasutatava info puhul oleks infosüsteemis tagatud käideldavus, terviklus ja konfidentsiaalsus. Teisalt - ründe puhul peab tegema nii, et vaenlase informatsiooni käideldavus, terviklus või konfidentsiaalsus (vastavalt eesmärgile) oleks rikutud.

Esitan ka mõned näited ühe hiljutise kindrali surma varal.

Iraan on Vene ja Hiina toel arendanud oma kübervõimekust viimased kümme aastat. Kui see oleks tänaseks nüüd tõesti olnud väga heal tasemel, siis mida oleks saanud küberis teha, et näiteks kindrali surma ära hoida?

Stsenaarium 1: Nagu teada, esitati Trumpile mitu tegevusvarianti ja tema valis neist kõige ebatõenäolisema. Küberründe abil oleks olnud võimalik modifitseerida (rikkuda terviklust) tegevusvariantide dokumenti nii, et kindrali tapmise valikut poleks üldse olnudki.

Stsenaarium 2: Nagu teada, tapeti kindral droonirünnakuga. Küberründe abil oleks saanud modifitseerida droonide juhtimissüsteeme nii, et need poleks leidnud õiget asukohta või oleks tulistanud raketid vales suunas.

Relvad ja mõrvad

Hiljutine diskussioon FB-s pani mind uuendama ühte kunagi tehtud graafikut relvade ja mõrvade seosest.

Seekord sai võrdlusesse valitud ka TOP-5 mõrvade hulgaga riigid - Salvador, Jamaica, Venezuela, Virgin Islands ja Honduras, samuti sai kohe graafikusse pandud US.

Lisainfoks niipalju, et ehkki Venezuelas on ametlikke relvi suhteliselt vähe, arvatakse seal illegaalseid relvi olevat 9 kuni 15 miljonit. Arvatavasti kehtib sama ka teiste TOP-5 riikide kohta.

Kui mõrvade arvu järgi seatud pingerida edasi vaadata, siis esimese Euroopa riigi - Venemaa, leiame kohalt 51 (relvi 12,3 per 100), Ukraina kohalt 80 (9,9), Leedu kohalt 97 (13,6), Läti kohalt 106 (10,5) ning Valgevene kohalt 110 (6,1). Ühendriigid, oma suure relvade arvuga (120,5), on kohal 89.

Järeldused
Seos ametlike relvade hulga ja mõrvade hulga vahel puudub

Tabelid - Euroopa (mõrvu 100 000 elaniku kohta; relvi 100 elaniku kohta)

country	murders per capita	guns per capita	Koht üldises tabelis
Russia	9,20	12,30	51
Ukraine	6,20	9,90	80
Lithuania	4,50	13,60	97
Latvia	4,20	10,50	106
Belarus	3,58	6,10	110
Moldova	3,19	3,00
Gibraltar	3,10	4,10
Hungary	2,50	10,50
Montenegro	2,40	39,10
Albania	2,30	12,00
Estonia	2,20	5,00
Belgium	1,70	12,70
Kosovo	1,60	23,80
North Macedonia	1,50	29,80
Bulgaria	1,50	8,40
Slovakia	1,50	6,50
Romania	1,50	2,60
France	1,30	19,60
Northern Ireland	1,30	11,00
Finland	1,20	32,40
Bosnia and Herzegovina	1,20	31,20
Denmark	1,20	9,90
United Kingdom	1,20	5,03
Englandand Wales	1,20	4,60
Serbia	1,10	39,10
Sweden	1,10	23,10
Croatia	1,10	13,70
Scotland	1,10	5,60
Germany	1,00	19,60
Malta	0,94	28,30
Iceland	0,90	31,70
Slovenia	0,90	15,60
Ireland	0,90	7,20
Netherlands	0,80	2,60
Poland	0,80	2,50
Portugal	0,70	21,30
Greece	0,70	17,60
Spain	0,70	7,50
Italy	0,67	14,40
Austria	0,66	30,00
Czech Republic	0,60	12,50
Norway	0,50	28,80
Switzerland	0,50	27,60
Luxembourg	0,30	18,90
Liechtenstein	0,00	28,80
Monaco	0,00	19,60
San Marino	0,00	14,40
Andorra	0,00	14,10
Channel Islands	0,00	14,00
Vatican City	0,00	0,00

Tabelid - TOP 5 + US (mõrvu 100 000 elaniku kohta; relvi 100 elaniku kohta)

country	murders per capita	guns per capita	Koht üldises tabelis
El Salvador	61,80	12	1
Jamaica	57,00	8,8	2
Venezuela	56,33	18,5	3
Virgin Islands	49,26	16,6	4
Honduras	41,70	14,1	5
United States	5,30	120,5	89

Allikad:
Guns per capita
Murders per capita

Riskianalüüsil põhinev turvalisus

Hetkel on RIA poolt tugev plaan muuta kogu info- ja küberturve riskihinnangutel põhinevaks. Seega jätkame sealt, kus pooleli jäime: a) Küberturvalisuse seadus ja b) ISKE.

Riskianalüüsi metoodika väga lühidalt kirja panduna oleks selline:

1. Kirjelda riskianalüüsi aluseks olev objekt (IT-seadmed, varad, protsessid vms);
2. Pane kirja sellele objektile võimalikult mõjuvad ohud;
3. Pane kirja selle objekti ohtudele vastavad nõrkused;
4. Hinda iga ohu realiseerumise tõenäosust;
5. Hinda iga ohu realiseerumise mõju;
6. Funktsioon tõenäosusest ja mõjust annab võimaliku riski suuruse (funktsioon võib olla korrutis või summa või midagi muud, näiteks vastavustabel).

Sealt edasi tuleks juba hakata nende riskidega tegelema. Võimalikke tegutsemismeetodeid on neli:

1. Riski ei võeta (vastavaid seadmeid ei soetata, protsesse ei juurutata jne);
2. Risk jagatakse (kindlustus, leppetrahvid vms);
3. Võetakse kasutusele turvameetmed;
4. Risk aktsepteeritakse.

Küberturvalisuse seadus näeb ette, et iga teenuse pakkuja või KOV või arstiteenuse pakkuja peaks tegema riskianalüüsi. Vastava metoodika on Ettevõtlus- ja tehnoloogiaminister kehtestanud oma määrusega. 

Iseenesest on lahendus olemas aga mis selle juures on nõrgad kohad? Eestis ei ole just väga palju inimesi, kes igapäevaselt riskihaldusega tegelevad. Kehvemal juhul juhtub nii, et mõni direktor või vallavanem viskab selle oma töökeskkonna voliniku lauale ja laseb tollel riskianalüüsi valmis teha. Loogika on siin lihtne - töökeskkonna volinik teeb töökeskkonna riskianalüüse, asi siis veel üks riskianalüüs valmis teha.

Kui nüüd loota, et riskianalüüsi võetakse tõsiselt, siis satume järgmiste probleemide otsa:

1. Kuskohast võtta võimalike ohtude loend? Kui hakata ise välja mõtlema, siis võib mõni oht lihtsalt teadmatusest või mis iganes muul põhjusel ununeda.
2. Kuskohast võtta nõrkuste loend? Hetkel on ISKE mitterakendamise põhjenduseks toodud selle keerukus. Isiklikult minu arvates on tegelikult eksisteerivate nõrkuste hindamine veelgi keerulisem.
3. Kuskohast võtta realiseerumise tõenäosus? USA-s, Brittidel, Kanadas ja veel mõnes kohas on olemas vastavad tabelid aga Eestis on nendega natuke keeruline hakkama saada - seal pole kõiki ohte (n. ID-kaardiga seonduvad) ja samuti kipuvad riski tasemed olema riigiti üsna spetsiifilised. 

Kõige lihtsam lahendus oleks, kui RIA hakkab avaldama vastavaid loendeid ning riski realiseerumis statistikat. Samas ei muudaks see lõppkokkuvõttes kogu süsteemi haldust või rakendamist lihtsamaks. Lisaks pole küberintsidentide registrist lubatud statistikat välja anda, vähemalt ei ole küberturvalisuse seaduses selle kohta midagi öeldud ning registri põhimäärus on jätkuvalt kehtestamata...

Üldiselt arvaks ma hetkel nii, et kui hetkel peaks hakkama riskipõhiselt lähenema (küberturvalisuse seadus seda võimaldab), siis ülima tõenäosusega hinnatakse riskid nii alla kui võimalik, peaasi et mingeid lisategevusi ei peaks tegema. 

Vaatame, kuidas edasi hakkab minema :) 

ISKE valud ja võlud

Tänase seisuga on Eesti etalonturve (vahel nimetatakse ka tüüpturve või baasturve) umbes 20 aastat vana. Esimene Infosüsteemide Kolmeastmelise Etalonturbe (ISKE) käskkiri anti välja 16 aastat tagasi. Turvameetmete auditeerimine tehti kohustuslikuks 12 aastat tagasi... aga tänaseni veel kuuleme, kuidas ISKE on paha ja ka sellest, kuidas elementaarsetest asjadest mööda vaatamise tõttu jälle mõni suurem või väiksem turvaintsident juhtub. Aga... Vaatame siis, mis on taolise etalonturbe valud ja võlud...

Etalonturve (baasturve) pole midagi uut ega haruldast. Eesti enda süsteem on koopia sakslaste BSI-st. Sarnased süsteemid on olemas pea kõikides arenenud infoturbega riikides, näitena: Katakri Soomes; NIST 800-53 Ühendriikides; InformationSecurity Manual (ISM) Austraalias.

Põhjus, miks etalonturbe teed minnakse on ilmne – ta on hästi lihtne. Pole vaja tegeleda riskianalüüsidega, samuti pole vaja hakata ise välja mõtlema turvatasemele sobivaid turvameetmeid – nimekiri on ees, vaatad üle, rakendad ära ja valmis. Samuti on hästi lihtne selle auditeerimine – vaatad nimekirja üle, kontrollid, kas kõik vajalikud meetmed on rakendatud ning ongi korras. Tulemus – omavahel ühendatud süsteemidel on sarnastel alustel turvatase ning selle kohta on olemas kolmanda osapoole kinnitus.

Miks siis ikkagi asju tehtud ei saa või miks rahul ei olda või mida muuta, et asi parem oleks? Üldiselt võib selle kokku võtta kolme sõnaga – teadlikkus, teadlikkus, teadlikkus.

Üldine teadlikkus – etalonturbe meetmete kataloogid on väga mahukad ja kui turvateadlikkuse baas on nõrk, siis ollakse koheselt segaduses. ISKE tüüpiline rakendamine nägi välja nii, et asutuse juht avastas, et ta peab rakendama ISKE-t, vaatas sellele korra otsa, sattus masendusse, printis kõik 3500 lehekülge välja, tõstis selle paki IT-kuli lauale ja ütles: „rakendatagu”. IT-kuli lappas seda pakki, avastas et kõvasti üle poole on selline, mis üldse ei seostu IT-ga ja muutus õnnetuks.
Sarnane muster joonistub kahetsusväärselt sageli välja ka ISKE rakendamise teenuse sisseostmisel. Hangitakse sertide ja teadmistega tüüpe ning öeldakse neile: „rakendatagu”. See, et tegelikult on tegemist organisatsiooni arendamisega, jääb tellijatele mõistmatuks.

Teadlikkus konkreetsete meetmete osas. Meetmete hulgaga seondub servast ka nende ajakohasus ning kirjelduse kvaliteet. Nimelt on meetmete loendi aluseks, nagu varasemalt juba märgitud, sakslaste BSI. Sakslastel endil on uuendamise tsükkel 18 kuud. Kui raha maksta ei taheta, siis tasuta on võimalik kasutada eelmist versiooni. Teisisõnu – lisandub veel 18 kuud. Siseriiklikult lisandub aeg tõlkimisele ja kehtestamise bürokraatiale – veel aasta. Tulemus on see, et turvameetmete loendis on vähemalt neli aastat vanad asjad ning puuduvad hetkel aktuaalsed turvameetmed.

Tõlkija ja toimetaja teadlikkus, ehk teisisõnu – meetmete kirjelduse sisu. Hetkel on kirjelduste sisu väga ebaühtlane. Kohati on see väga detailne aga ei sobi väga Eesti konteksti, kohati on mitu lehekülge väga udust teksti, millest võib välja lugeda mida iganes.

Siia juurde tuleks muidugi nimetada ka veel neljas probleem – Saksa Infoturbeamet tahab oma baasturbemeetmetele teha täieliku restardi. Hetkel pole veel väga kindel, mis toimuma hakkab, kuid selge on see, et midagi muutub. Ühe märgina muudatustest on see, et nad on vana BSI suures osas integreerinud oma IS Security Manuali sisse.

Hüva, siin me nüüd oleme aga kuidas edasi? Kui mitte hakata laiemalt lahkama infoturvet käsitlevat õigusruumi, siis põhimõtteliselt on kolm teed:

1. Oodata, kuni sakslased oma mõtete ja tegudega on kuhugi jõudnud ja siis koos nendega edasi minna;
   
2. Hakata ise ISKE-t püsti hoidma;
   
3. Valida mingi teine standard uueks põhjaks ja sellega edasi minna.
   

Igal neist valikutest on oma head ja vead ning pikemalt neid võibolla ei lahkaks aga... kui tsiteerida klassikuid: „ I have dream...”
Isiklikult minu arvates võiks edasi minna mingi teise standardiga. Aluseks võib võtta ühe kolmest loo alguses nimetatust, kusjuures hetkel oleks arvatavasti kõige lihtsam, kui valida soomlaste KATAKRI ning selle kasutamise eest panustada selle arendamisse. Lisaks tuleks meil ümber kirjutada hetkel kehtivad ISKE rakendusjuhend ja auditi juhend. Kogu töö võiks olla enam-vähem aastaga tehtud.

Sedasi saaks rahuldatud küberturvalisuse seaduse riskianalüüsi nõue ning ühtlasi ka oleks olemas elementaarne meetmete loend, mida on lihtne rakendada ja auditeerida. Pikemas perspektiivis oleks kasulik siia juurde tekitada ka mingi tööriist, kuid see on juba järgmise jutu teema.

Disclaimer: käesoleva loo autor ei kavatse kandideerida RIA osakonnajuhataja ametikohale. Lugu on kirjutatud ISKE rakendaja ja audiitori seisukohalt, puhtalt isikliku arvamuse avaldamiseks ning loodetavasti üldiseks hüvanguks.

Küberturvalisuse seadus

Oma kursusel „Sissejuhatus infoturbesse“ pean ühe loengu ka infoturvet reguleerivate õigusaktide teemal. Kuna konkreetne loeng on ülevaatlik ja käsitletavaid õigusakte päris mitu, siis vaatleme ainult väga põhilisi asju – mida reguleerib, kuidas reguleerib, keda puudutab ja keda mitte ning seosed või vastuolud teiste õigusaktidega. Kuna ma ise olen eelkõige praktik, siis analüüsime õigusakte justnimelt praktiku seisukohast. Juhul, kui on vaja põhjalikumalt süveneda siis on minu soovitus alati olnud, et abi tuleks otsida juriidilise haridusega isiku käest.

Küberturvalisuse seadus võeti vastu 14.05.2018 ning praeguse plaani järgi peaks see alustama kehtimist 23.05.2018. RIA, kui selle õigusakti põhiline eestvedaja, esitles seda, kui suurt töövõitu. Kahjuks on see õigusakt üks suur pettumus. Olen kunagi detsembris riigikogusse läinud versiooni kohta kasutanud väljendit: „paras rulli keerata ja sisse istuda“ ja… no ei ole vahepeal oluliselt paremaks läinud… Aga võtame järjest.

Mida reguleerib

Paragrahv 1 lõige 1 ütleb: „Käesolev seadus sätestab ühiskonna toimimise seisukohast oluliste ning riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse võrgu- ja infosüsteemide pidamise nõuded, vastutuse ja järelevalve ning küberintsidentide ennetamise ja lahendamise alused.“

Teisisõnu – reguleeritakse ainult võrguturvet ja infosüsteeme. Seadusega kehtestatav termin „võrgu- ja infosüsteem“ (§2 lg 1) määratleb väga täpselt ära millest jutt käib ja küberist on asi ikka väga kaugel. Antud juhul on probleem selles, et juhul, kui keegi nüüd soovib hakata ka päriselt küberiga tegelema, siis on tal teed kinni. Ainuke võimalus on selle sama seaduse muutmine.

Kuidas reguleerib

Võrgu- ja infosüsteemide puhul on paika pandud põhimõtted ja turvameetmete rakendamise nõue ning järelevalve nende nõuete täitmise üle.

Küberturvalisuse põhimõtted on: isiklikkuse põhimõte; tervikliku kaitse põhimõte; kahjuliku mõju vähendamise põhimõte; ja koostööpõhimõte.

Kommentaariks: kõik need põhimõtted on väga head aga tõlgendamise ruumi on päris palju. Ma ütleks isegi, et liiga palju. Tõlgendamise ruumi vähendavad natukene turvameetmete rakendamise punktid, kuid vaatame lähemalt…

Turvameetmed tuleb rakendada intsidendi ennetamiseks, lahendamiseks ja mõju leevendamiseks. Meetmete rakendamisel tuleb koostada riskianalüüs, koostada turvaeeskirjad, rakendada turvameetmed ning kõik see ära dokumenteerida (§7 lg2 pp1-2).

Kommentaariks: riskianalüüsi nõue on hea ja vajalik, kuid sellises sõnastuses laseb see veega alla ISKE ja selle rakendamise. Kusjuures on see põhimõtteline teema – tüüpturve ei eelda riskianalüüsi ning riskianalüüsile põhinevale turbe rakendamisele järgnevalt veel tüüpturvet rakendama hakata on täiesti mõttetu.

Huvitav on punkt, mis käsib üles seada seiresüsteemi ning tulemusi edastama RIA-le (§7 lg2 p3).

Kommentaariks: Punktist ei selgu küll täpselt, mida mõeldakse, kuid sõnastuse põhjal oletaksin, et mõeldud on IDS-i (Intrusion Detection System). Iseenesest ei ole seiresüsteemi ülesseadmine midagi keerulist, küll aga hakkab see hilisemas ekspluatatsioonis nõudma üsna suurt ressurssi nii tehnilises kui ka inimeste mõttes. Väiksemale ettevõttele või asutusele ei ole selline asi üldsegi jõukohane. Omaette huvitav küsimus saab olema informatsiooni edastamine RIA-le – kuidas see peaks välja nägema, kas tuleb see seiresüsteem teha väljast juurdepääsetavaks ja anda RIA tüüpidele ligipääsuõigused, või tuleb korra nädalas/päevas esitada mingi raport.

Paragrahv 7 punkt 4 käsib kasutusele võtta intsidendi mõju ja leviku vähendamise abinõud – intsidendihalduse protseduurid.

Kommentaariks: Iseenesest pole midagi üle mõistuse – kehvemal juhul tuleb lihtsalt juhe seinast välja sikutada ja ongi kogu lugu. Samas, keerulisemal juhul eeldab see eriettevalmistusega seltskonda (CSIRT) ning sellise võimekuse hankimine ei pruugi väiksemates kohtades olla üldse mõttekas.

Seaduse paragrahv 8 ütleb, et turvaintsidendist tuleb teavitada ning paneb üsna täpselt paika, millistel tingimusetel ning kuidas see käib.

Kommentaariks: Nõue, kui selline on positiivne, kuid koosmõjus teiste õigusaktidega (eelkõige GDPR aga ka valdkondlikud regulatsioonid) tekib olukord, kus teavitada tuleb heal juhul kolme, kehvemal juhul kuni viite osapoolt. Näiteks peab pank oma infosüsteemi rikke puhul teavitama Finantsinspektsiooni, RIA-t ja AKI-t ning lisaks välja saatma ka veel pressiteate.

Keda puudutab

Alustame sellest, keda ei puuduta. Regulatsioon ei kohaldu digitaalteenuse osutajale, kellel on alla 50 töötaja ja kelle aastakäive on alla 10 miljoni EUR-i. Sisuliselt välistab see enamiku Eesti internetiteenuse pakkujatest, sealhulgas Eesti suurima domeenide registripidaja.

Minu lemmiknäide oleks siin „osta.ee“. Neil on ~300tuhat registreeritud kasutajat ja ~200tuhat unikaalset külastust päevas ning kui mõni neist laseb seal keskkonnas kogemata mõne pahavara lahti, siis on kõik hästi – antud regulatsioon osta.ee-d ei puuduta.

Puudutab see õigusakt kindlasti kolme suuremat telkot, kõiki elutähtsa teenuse osutajaid, kõiki riigiasutusi ja kohalikke omavalitsusi. Kurioosumina tuleks märkida, et see õigusakt puudutab kõiki perearste (§28 lg1) ning samuti ka suuremaid muuseume. Muuseumitega on see huvitav lugu, et vastavalt §4 lg1 p1 on digitaalse teenuse osutaja see, kes pakub internetipõhist kauplemiskohta ning paljudel muuseumitel on olemas oma veebipood. Näiteks https://pood.ekm.ee/

Järelevalve

Kõige rohkem furoori on kahtlemata tekitanud RIA-le antud õigus infosüsteemil juhe seinast välja tõmmata. Kuna konkreetsete punktide sõnastus on pehmelt öeldes sant, siis on ka täiesti arusaadav, miks selline õiguste andmine poleemikat tekitab.

Samas on tähelepanuta jäänud, et RIA on saanud õigused küsitlemiseks ja dokumentide nõudmiseks; Kutsumiseks ja sundtoomiseks; Isikusamasuse tuvastamiseks; Vallasasja läbivaatuseks ja selle hoiule võtmiseks; ning Valdusesse sisenemiseks ja selle läbivaatuseks.

Õnneks (või kahjuks) pole sanktsioonid just väga suured – turvameetmete rakendamata jätmise eest saab eraisikut karistada kuni 200 trahviühikuga ning juriidilist isikut kuni 20tuhande euroga.

Seosed teiste õigusaktidega

Küberturvalisuse seadus tekitab teatava vaakumi (või siis ülekatte) eelkõige just riigiasutustes ja KOV-des, kuna need peavad rakendama nii AvTS-ist tulenevaid nõudeid – ISKE, kui ka käesolevast seadusest tulenevaid nõudeid – tegema riskianalüüsi. Nagu eelnevalt sai mainitud, muudab see ISKE mõttetuks või siis tekitab tohutu ülekulu.

Teine asi, mis isiklikult minu jaoks tekitas suure hämmingu, oli seaduse koostajate väide, et seos Isikuandmete kaitse üldmäärusega puudub. Tuletame meelde varasemas loengus käsitletud infoturbe definitsiooni: Infoturve on riskihalduslik tegevus teabe turvalisuse säilitamiseks vastavalt organisatsiooni tegevuse eesmärkidele, sealhulgas ka andmekaitse realiseerimise vahendina. [https://akit.cyber.ee/term/513-infoturve ]

Siia juurde peaks lisama, et EU-s tulid nad välja ühise paketina ning kui neid nüüd omavahel võrrelda, siis on seal väga palju ühiseid tegevusi: riskianalüüs, turvameetmete rakendamine, turvameetmete rakendatuse kontroll, intsidendist teavitamine jne.

Kui me nüüd vaatame Küberturvalisuse seaduse aluseks olevat EU võrguturbe direktiivi, siis seal on mitmes kohas vähendatud halduskoormust sellega, et kui turvameetmed või teavitamine on sätestatud mõne teise õigusaktiga, siis mingeid täiendavaid tegevusi enam teha pole vaja.

Viited

Siia juurde lihtsalt informatiivsetel eesmärkidel üks pildike standardist EVS-ISO/IEC 27032:2018 – Infotehnoloogia Turbe meetodid Küberturbe juhised

Küberturvalisuse seadus eelnõude infosüsteemis https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/e7ff643b-8b72-4a70-8f3e-dab03f9ca79f

Küberturvalisuse seadus riigikogus https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/61815f7a-1025-4aea-9b0e-d9cf97337e59/K%C3%BCberturvalisuse%20seadus

Jutt isikuandmete kaitse üldmääruse kohta http://www.aki.ee/et/andmekaitse-reform/isikuandmete-kaitse-uldmaarus

RIA poolne reklaamjutt seaduse kohta https://www.ria.ee/ee/kuberturvalisuse-seadus.html

Küberründed on juba inimelusid nõudnud

Tänases Äripäevas arvab küberturvalisuse ekspert Karen K. Burns, et ilmselt on küberrünnakute tagajärjed juba inimohvriteni viinud. Ega siin arvata pole suurt midagi - jah on. Esimene teada olev juhtum pärineb juba 15 aasta tagusest ajast. Asjatundjad on arvamusel, et põhjuseks oli SQL Slammer.

Kübermõistete selgitusi

Eesliite „küber-“ definitsiooni, sisu ja etümoloogia üle on olnud palju vaidlusi ja jätkuvalt on igal veel oma arusaam. Arvatavasti on oma osa siin ka sellel, et tegemist on „seksika“ sõnaga, mis on põhjustanud termini väär- ja ülekasutust. Praktilisest vajadusest lähtuvalt olen olnud sunnitud infoturbe lektorina neid mõisteid defineerima ning omavahel seostama. Alljärgnevalt esitan küber-mõistete definitsioonid ja nende omavahelised seosed, nii nagu mina neid näen ja oma loengutes selgitan.

Mõistete selgitamisel alustan ma tavaliselt veidi kaugemalt – eesliite etümoloogiast. Eesliide „küber-“ tuleneb mõistest „küberneetika“ ning vaadelgem, kuidas seda defineerib andmekaitse ja infoturbe sõnastik (AKIT).

Küberneetika

Küberneetika ( < krk κυβερνητική, "laevajuhtimiskunst") - Norbert Wiener võttis termini süsteemide isereguleerimise tähenduses kasutusele raamatus „Cybernetics: Or Control and Communication in the Animal and the Machine“ (1948, teine trükk 1961); eesti keeles: "Küberneetika ehk juhtimine ja side loomas ning masinas" (1961).

Küberneetika, kui termini olemus - teadus informatsiooni saamise, talletuse, edastuse ja muundamise kohta. Küberneetika uurib
- Informatsiooni ja selle töötlemise liikumise üldisi seaduspärasusi, struktuure, võimalusi ja kitsendusi;
- Informatsiooni töötlemist keerukates tehnilistes, bioloogilistes või sotsiaalsetes juhtimissüsteemides;

Sageli kasutatakse terminit lihtsalt suvalise süsteemi tehnika abil juhtimise mõistes.

Nagu näeme, mõeldakse küberneetika all eelkõige juhtimissüsteeme. Kõige lihtsamal juhul on selleks tavaline käsk-tagasiside, keerulisematel juhtudel räägime mõjutamisest või motiveerimisest.

Siit edasi vaatleme kõige mahukamat küberiga seotud mõistet

Küberruum

Ehkki vahel peetakse sõna algallikaks küberpunki klassiku William Gibsoni 1984 avaldatud raamatut "Neuromancer" (Neuromant) ning peaks see tähendama meelelahutuslikku virtuaalset keskkonda internetis, ei saa sellist käsitlust pidada päris korrektseks. Kui vaadata raamatu sisu, siis räägib see loo, kus inimesele on juurde liidestatud integreeritud süsteem (ik embedded system), mida inimene pole (enam) suuteline juhtima.

Käesoleva teksti autori defineerib küberruumi nii:

Küberruum on info- ja kommunikatsioonitehnoloogia seadmete võrk, mis võib sisaldada Internetti, erinevaid telekommunikatsiooni võrke ja arvutisüsteeme ning integreeritud protsessoreid või -kontrollereid ning on mõeldud juhtimiseks. Küberruum koosneb füüsilise võrgu kihist, loogilise võrgu kihist ja kübertegelaste kihist ning füüsilisest, informatsioonilisest ja kognitiivsest dimensioonist.

Selline sõnastus annaks vast ehk kõige paremini ettekujutuse kübertemaatika keerukusest, mitmekihilisusest, multidimensionaalsusest ning ka omavahelistest seostest.

Nagu näeme, on küberruumi põhiliseks komponendiks „juhtimine“. Samuti tasub tähele panna, et küber pole asi iseeneses, vaid põhineb füüsiliselt eksisteerivatel persoonidel ja seadmetel ning selle süsteemi omavahelistel ühendustel.

Ameeriklased on terminit veel natukese laiendanud ning ära kirjeldanud operatsioonid küberruumis. Ehkki tegemist on sõjalise dokumendiga, tasub ka tsivilistidel sellest lähtuda, kuna esiteks on küberruum üks ja ühine ning teiseks on sõjalistes operatsioonides kõige suuremaks kannatajaks tsiviiltaristu ning rahulik elanikkond.

Kui me räägime küberruumist, siis me räägime interdistsiplinaarsest ja multidimensionaalsest keskkonnast. Erinevatest distsipliinidest on kaasatud informatsiooni- ja kommunikatsiooniteooria, infohaldus, psühholoogia, juriidika aga ka info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, kui nimetada mõned.

Kui me räägime dimensioonidest, siis võib küberruumi kirjeldada kui kolme eraldi seisvat kihti: füüsilise võrgu kiht, loogilise võrgu kiht ja küber-tegelaste (ik cyber-persona) kiht.

Nende distsipliinide ja dimensioonide piirid on kohati üsna hägused ning pole harvad juhud, kus ühe sees või kattevarjus kasutatakse teist või kui üks läheb orgaaniliselt üle teiseks. Aga püüdes natuke lahti seletada erinevaid kihte:

1. Füüsilise võrgu kiht koosneb geograafilisest komponendist ja võrgu komponentidest - see on meedium, kus andmed liiguvad. Geograafilise komponendi all mõeldakse asukohta maal, meres, õhus või kosmoses – võrgu komponentide füüsilisi asukohti. Võrgu komponentide all mõeldakse riistvara, tarkvara ja infrastruktuuri (vask ja optilised kaablid, wifi, satelliitside jne). Siinjuures tuleb tähelepanu juhtida sellele, et võrgu all ei mõelda ainult Internetti, vaid suvalist ühendust. Lihtne näide oleks tavaline katlamaja, kus juhtimissüsteem on ehitatud mingi väga lihtsa protsessori peale ning täiturmehhanismid võivad olla analoogühendusega. Samas tuleks tähele panna, et küberruumis on geopoliitilisi piire väga lihtne ületada ning et andmete liikumise kiirus on väga suur (läheneb valguse kiirusele). Tulenevalt on näiteks juhul, kui see sama katlamaja juhtimissüsteem on ühendatud Internetiga, selle juhtimine (ka pahatahtlik juhtimine ehk rünne) võimalik suvalisest maailma punktist.
2. Loogilise võrgu kiht on füüsilise võrgu kihi abstraktsioon ning see kirjeldab, kuidas erinevad andmeedastuse teed võivad omavahel olla seotud. Näiteks käib siia alla VPN, aga samuti näiteks pilveteenus, kus ühele ja samale URI-le võib vastata mitu erinevat füüsilist serverit mitmes erinevas asukohas (n. Google).
3. Küber-tegelaste kiht on veel kõrgem abstraktsioonitase. Küber-tegelase all mõeldakse ruumis olevat isikut või olemit, millel on kõik või peaaegu kõik seda isikustavad tunnused. Küber-tegelane võib olla konkreetne inimene aga ka ettevõte või asutus ning samuti ka mingi ühiselt tegutsev grupp. Isikustavate tunnuste all tuleb mõista nii identifitseerivaid andmeid kui ka muljet, mille see tegelane on küber-ruumis endast jätnud.

Siinjuures tuleb ära märkida, et üks konkreetne isik võib küberruumis evida mitut erinevat küber-tegelast, samuti võib ühe küber-tegelase taga olla terve grupp füüsilisi isikuid.

Kui jätkata kihtide, keskkondade ja dimensioonide selgitusega, siis tuleks kindlasti ära märkida informatsiooniline keskkond. Infokeskkond on agregatsioon isikutest, organisatsioonidest ja süsteemidest, mis koguvad, töötlevad või jagavad informatsiooni või tegutsevad vastavalt informatsioonile. Infokeskkond jaguneb füüsiliseks, informatsiooniliseks ja kognitiivseks dimensiooniks.

1. Füüsiline dimensioon koosneb juht- ja kontrollsüsteemidest (ik command and control), võtmeisikutest ja toetavast infrastruktuurist, mis võimaldab üksikisikutel ja organisatsioonidel tegutseda. Füüsiline dimensioon sisaldab muu hulgas inimesi, ruume, ajalehti, arvuteid, nutitelefone vms, mida saab füüsiliselt piiritleda.
2. Informatsioonilises dimensioonis toimub informatsiooni kogumine, töötlemine, hoiustamine ja jagamine.
3. Kognitiivne dimensioon hõlmab inimeste mõistust, mis informatsiooni edastab, võtab vastu, sellele reageerib või siis tegutseb vastavalt. Selles dimensioonis inimesed mõtlevad, tajuvad, visualiseerivad, mõistavad ja otsustavad.

Küberruumi kontekstis tuleb seda viimast – kognitiivset dimensiooni – pidada kõige olulisemaks ning klassikalised küberründed on mõeldud just nimelt juhtimisotsuste vääramiseks. Selle kaitseks on loodud terve turbeharu, mille eesmärgiks on saavutada kübervastupidavus (ik cyber resilience).

Küber üldises kontekstis

Et paigutada erinevad küber-liitelised sõnad konteksti ja teha erinevatel terminitel vahet, siis mõned näited turbega seonduvalt.

Infoturve

Infoturve (INFOSEC) on teabe konfidentsiaalsuse, tervikluse ja käideldavuse säilitamine; täiendavad tervikluse meetmed võivad hõlmata näiteks autentsuse, jälitatavuse, salgamatuse ja usaldatavuse tagamist. Infoturve peab tagama et informatsiooni – nii füüsiliste kui ka digitaalse – kaitseks on kasutusele võetud kõik meetmed, vältimaks autoriseerimata juurdepääsu, kasutust, modifitseerimist, salvestamist või hävitamist.

Küberturve

Küberturve (CYBERSEC) on kogu eelpool kirjeldatud küberruumi kaitseks kasutusele võetud kõik vahendid, protseduurid ja muud turvameetmed. Suurem osa turvameetmeid on „laenatud“ infoturbest, kuid on mõningaid lisandusi, kuna küberturve on eelkõige mõeldud küber-tegelaste juhtimisotsuste adekvaatsuse tagamiseks.

Erinevused: INFOSEC vs. CYBERSEC

Tihti käib ka diskussioon selle üle, et kumb on kumma alamhulk. Isiklikult minu käsitluses evivad infoturve (INFOSEC) ja küberturve (CYBERSEC) mingit ühisosa, kuid lisaks on mõlemal omad asjad, millega teine ei tegele.

1. INFOSEC tegeleb ka näiteks paberkandjatel informatsiooni kaitsega, CYBERSEC sellega ei tegele.
2. INFOSEC ei tegele:
1. Kübersõja tegevustega;
2.  Infosõja tegevustega;
3. Inimeste, tarkvara ja teenuste omavaheliste negatiivsete sotsiaalsete mõjudega Internetis, nagu näiteks:
1. Alaealiste seksuaalne ärakasutamine Internetis;
2. Küber-radikaliseerumisega;
3. Küber-jälitamisega;
4. Kriitilise infrastruktuuri kaitsega;
5. Osaliselt ka asjade interneti turbega – osas, kus ei kasutata protsessoreid (mõned kontrollerid, passiivne RFID jne).

Erisusi on võimalik esitada ka järgneva tabeli kujul:

INFOSEC	CYBERSEC
Tegeletakse infoturbe baastasemega, mis hõlmab infoturbe strateegiaid, standardeid, poliitikaid, riskihaldust, sissetungi avastamise lahendusi ja infoturbe teadlikkuse tõstmisega	Intsidentide uurimine, mis sisaldab digitaaltõendite käsitlemist (forensics), andmete taastamist, turvamõõdikute aruandlust ning tõmmiste tegemist. Pahavara uurijad, mis sisaldab andmete kaitsmist pahavara, robotite ja 0-päeva rünnete eest ning uute pahavaratuvastuse signatuuride arendamist.
INFOSEC tegeleb ainult informatsiooniga, sõltumata selle asukohast või vormist	CYBERSEC tegeleb kõigega, mis asub küberruumis
INFOSEC tegeleb paberkandjal oleva informatsiooniga	CYBERSEC ei tegele paberkandjatel olevate asjadega.
INFOSEC tegeleb andmete kaitsega igat sorti ohtude eest	CYBERSEC tegeleb ainult küberruumi ohtudega
INFOSEC peab tagama et informatsiooni – nii füüsiliste kui ka digitaalse – kaitseks on kasutusele võetud kõik meetmed, vältimaks autoriseerimata juurdepääsu, kasutust, modifitseerimist, salvestamist või hävitamist.	CYBERSEC tegeleb küberkuritegevusega, küberohtudega ning rünnetega juhtimisotsuste vastu, sealhulgas ka sotsiaalsete mõjutustegevustega

Küberturvalisuse näiteid

Juhtimisotsuseid tehakse väga erinevatel tasemetel – inimeste poolt tehtavatele juhtimisotsusele oleme korra vihjanud.

Konkreetne lihtne näide võiks olla selline – keegi tuleb maja välisukse juurde, helistab mõnda korterisse ja palub enda sisse laskmist. Korteris olev inimene peab nüüd kindlaks tegema, kellega on tegemist ja kas tal on põhjust majja sisenemiseks. IT-maailmas vastaks sellele autentimine ja autoriseerimine. Kui siin nüüd rääkida küberründest (suhtlus toimub elektriliste signaalide vahendusel), siis juhul, kui ukse taga on ründaja, on tema eesmärk väärata korteris olija otsustuse adekvaatsust. Selleks on tal mitmeid erinevaid võimalusi, millest kõige lihtsam oleks enda esitlemine kellegi teisena (identiteedivargus).

Samas tehakse juhtimisotsuseid ka oluliselt madalamal tasemel, näiteks teiste masinate poolt. Konkreetne lihtne näide võiks olla mingi temperatuuri reguleerimise automaatika. Kui siin nüüd rääkida küberründest, siis võib näitena tuua Iraani tuumaprogrammi ja pahavara nimega Stuxnet. Pahavara võltsis süsteemis olnud andurite näite nii, et kõige halvemal juhul oleks kogu rikastustehas õhku lennanud.

Allikad

Norbert Wiener Cybernetics

http://uberty.org/wp-content/uploads/2015/07/Norbert_Wiener_Cybernetics.pdf

AKIT termin Küberneetika https://akit.cyber.ee/term/10183

Britannica artikkel Küberneetika kohta https://www.britannica.com/science/cybernetics

NIST termin Cyberspace (ja sealt edasised viited) https://csrc.nist.gov/Glossary/?term=3818

Cyberspace operations http://www.jcs.mil/Portals/36/Documents/Doctrine/pubs/jp3_12R.pdf

AKIT termin Küberruum https://akit.cyber.ee/term/568-cyberspace

Cybersecurity https://fas.org/irp/offdocs/nspd/nspd-54.pdf

National Cyber Security Framework Manual  https://www.ccdcoe.org/publications/books/NationalCyberSecurityFrameworkManual.pdf

What's the difference between cyber security and information security?

https://www.quora.com/Whats-the-difference-between-cyber-security-and-information-security

Cyber Security Vs Information Security

https://www.hack2secure.com/blogs/cyber-security-vs-information-security
ENISA publikatsioon Definition of Cybersecurity - Gaps and overlaps in standardisation https://www.enisa.europa.eu/publications/definition-of-cybersecurity 

Mõned mõtted riskihalduse kohta

Aastal 2009 olen kirjutanud sellise jutu
====
Käesolev kirjatükk sai tegelikult alguse sellest, et ma lugesin Cyberi raamatut "Infosüsteemide turve - Turvarisk". Kirjutasin selle kohta ka lugemissoovituse, kuid ma lubasin, et ei avalda seda enne, kui raamatu autorid on seda näinud ja mingi tagasiside andnud. Samas ei takista see mul avaldamast mõningaid omi mõtteid selle kohta.

Nimelt olen ma üsna veendunud, et kogu riskihalduse temaatika algab ja lõppeb inimliku faktoriga. Minu esmane kokkupuude sellega oli kusagil 90-ndate esimeses pooles, kui ma töötasin ühes firmas turvamehena. Nimelt alahindasid nad (minu arvates) riske ja tulemuseks oli kolm tapetud müügimeest. Loomulikult huvitas mind, miks nii ja ma üritasin ettevaatlikult põhjuseid uurida. Põhjused sain ma küll teada, kuid seal juures teenisin firma töötajate hulgas välja hüüdnime "midagi enamat, kui turvamees" :)

Sellest ajast alates olen ma näinud sadu juhtumeid (mis enamasti õnneks küll nii traagiliselt ei lõppenud), kus peamiseks põhjuseks on ebapiisav või ebapädev riskihaldus. Nende juhtumite põhjal on mul tekkinud (ilmselt mitte täielik) nimekiri asjadest, mis põhjustavad seda ebapädevust või ebapiisavust. Kuid... Näitlikustamise huvides konstrueerin mingi väga lihtsa näite ja vaadakem seda koos.

Näide: Eksperdid prognoosivad, et tornaadode arv Kariibi mere ümbruses järgmisel suvel kolmekordistub.

Keskmine inimene (sh ka keskmine firmajuht) loeb ja teeb selle peale "ah-ah" ning sinna paika see asi jääb... Samas tekib küsimus - miks?

Teadmiste puudumine Eestimaisel inimesel puudub enamasti igasugune arusaam, mis on tornaado või miks teda kartma peaks. Siia juurde võiks muidugi kirjutada terve traktaadi Zeitgeisti olemusest ja sellest, miks igavene koolireform paha on või sellest, miks kooliõpilased ei peaks saama kaasa rääkida õppeainete sisus või nimekirjas, kuid jäägu see mõnele teisele teha...

Eelnevaga on väga tihedalt seotud
Taustateadmiste puudumine Mida antud juhul tähendab "suvi" - kas see on kolm kuud või hoopis üheksa kuud... Samuti on küsimus, mida võiks absoluutarvudes tähendada "kolmekordistub" - kes see on nüüd siis kolm või hoopis kolmkümmend...

Seostamisoskuse puudumine Isegi juhul, kui inimene saab aru, mis on tornaado ja millised on selle võimalikud tagajärjed, ei taju ta selle seoseid enda või oma firmaga. Eraisikuna on ju lihtne - mul ei ole järgmisel suvel plaanis Kariibi mere piirkonda reisida, järelikult see mind ei puuduta. Samas ettevõtte juht peab lisaks oma isiklikule positsioonile vaatama ka seoseid oma firma osas - millised tarnijad või kauba saajad asuvad selles piirkonnas, kuidas tarneahela katkemine minu firmat mõjutab...

Liigne optimism Isegi juhul, kui inimene mõistab, et ta on selle nähtusega seotud, arvab ta et "minuga seda ju ei juhtu"...

Tagajärgede mittemõistmine Hüva, tornaadod on, nad tekitavad kahju, võib juhtuda, et isegi tarneahelad katkevad... mis siis? Meil on ju kindlustus ja eks me siis ostame (või müüme) teises kohas. Ma olen selle loogikaga täiesti nõus. Samas kas kindlustus katab tarnija kadumise ja uue tarnija leidmisega seonduvad kulud? Pealegi ei ole kahjustatud tarnija ainult ühe firma tarnija - ka kõik teised hakkavad ju uusi tarnijaid otsima ning kas nende teiste tarnijate ressurss peab kasvavale nõudlusele vastu või millist hinda nad oma kauba eest küsima hakkavad...

Raha Raha või õigemini selle puudumine on on põhjenduseks liigagi paljudel juhtudel. Mingil määral on see kindlasti õigustatud põhjendus - riskianalüüs on töömahukas (ja palju raha tahtev) ettevõtmine. Samas ei ole ma sugugi kindel, kas ettevõtjate hinnang kuluva raha osas pole mitte üle pakutud. Samuti pole ma kindel, kas nad tajuvad seda ohtu, mis tekib riskianalüüsi tegemata jätmisel.

Samas võib see viidata ka puudulikule prioriteetide seadmisele Teisisõnu - esmaseks prioriteediks on millegi tegemine (raha teenimine) ja kõik muu jäetakse tahaplaanile. Probleemidega tegeletakse alles siis, kui nad näkku hüppavad... Põhimõtteliselt on see arusaadav käitumine, ainuke "aga" tekib siis, kui mingi probleem väga akuutseks muutub - siis järsku selgub, et sellise probleemi tekkimist oleks pidanud juba varem ette nägema ja praegusel hetkel sellega tegelemine on ülimalt kallis või ei anna üldse mingit tulemust.

Milleks rääkida arvutiturbe ja infosüsteemide riskihalduse kontekstis jumal teab kus ähvardavatest tornaadodest. Põhjus on tegelikult väga lihtne - arvutid ja infosüsteemid on kordades keerukamad ja täiesti gobaalsed. Infosüsteem koosneb tuhandetest või isegi miljonitest komponentidest. Kujutage ette, kui keerukaks muutub siin teadmiste hankimine, seoste loomine või tagajärgede tajumine. Ja kujutage ette, mida tähendab kõikide nende teadmiste, seoste ja tajude haldamine...  Asi muutub suurusjärkude võrra keerukamaks, kui see infosüsteem pannakse otsaga internetti. Siin on miljoneid osapooli ja... internet on ülemaailmne. Piltlikult öeldes tuuakse Kariibi meri koos tornaadodega koju kätte.

Mis siis teha, et asja paremaks muuta? Ega mul tegelikult väga head rohtu pakkuda ei ole. Aitab ainult lai silmaring ja mõõdukalt eluterve paranoia :) Just nimelt mõõdukas ja eluterve, et mitte teise äärmusesse - paanikaosakonna - hulka langeda.

Mis aga puudutab sissejuhatuses kõne all olnud raamatut, siis soovitan seda lugeda - eriti tema neljandat ja viiendat peatükki.