Sissejuhatuse asemel
Inimesed, kellega ma lähemalt suhtlen, üldiselt teavad minu sõjaväekarjäärist. Viimasel ajal aga on hakanud ka päris võõrad uurima, et mis ja kus ja kuidas. Eks paneme siis kirja, nii nagu ma mäletan ning sõjaväepilet (jah, mul on see veel alles :) ) meelde tuletada aitab.
Proloog
Enne sõjaväteenistust õppisin ma "Karu Akadeemias" (Tallinna 1. Kutsekeskkool). Sõjakomissariaadis öeldi, et kui juba õpid meremeheks, siis täiega ja saadeti tuukrite kursusele. Veel enne kursuse tegelikku algust sai mulle selgeks, et selline eriala pole üldse hea koht aega teenida – igat liiki õnnetused olid seal suht igapäevane nähtus. Nii saigi sõjakomisariaadi praporstsikule öeldud, et mina sinna kursusele ei lähe. Prappor vastu, et selge, siis lähed Afgaani...
Algus
Saingi siis 1987 aasta aprillis kutse, et ilmugu ma 25. maiks komissariaati. Läksin. Sealt veeti meid bussiga Lasnamäele kogumispunkti (praegu selles kohas Politseijaoskond). Üsna õhtu eel hakati nimesid hüüdma, mina seal hulgas. Kokku oli meid umbes viisteist või kakskümmend. Mingi kummalise kokkusattumuse tõttu oli meie seltskonnas ka üks mu grupivend 1. kutseka ajast – Jüri Püümann.
Kamp rivistati õues üles ja juurde astus dessantvägede mundris leitnant. Viis meid suitsunurka. Seal rääkisime päris pikalt. Esiteks ütles ta kohe välja, mis juhtuma hakkab – kõigepealt õppeväeosa ja seejäral Afganistan. Rääkis, mis väeosadega on tegemist. Rääkis, mis õppeväeosas juhtuma hakkab. Rääkis, mis hiljem toimub. Selles suhtes au tollele tüübile, et ta asju ei ilustanud vaid rääkis, kuidas on.
Läksime kasarmusse tagasi. Ühest servast tehti narid lagedaks ja meie kolisime oma kompsudega sinna. Järgmisel hommikul tuli buss ja reisisime lennuväljale. Ronisime tavalise reisilennuki peale Tallinn – Kiiev – Doniäärne Rostov – Taškent. Vahemaandumistel meid muidugi kohalike vaatamisväärsustega tutvuma ei lastud – istusime lennuväljal. Sellest reisist on meelde jäänud meeletu temperatuuri tõus. Tallinnas oli jahe – mäletan, et mingi 4-5 kraadi plussis. Kiievis oli juba 15, Rostovis 17 ja Taškendis, kuhu jõudsime kell kaks öösel, näitas kraadiklaas +22.
Edasi visati meid auto peale ja sõit läks kuhugi pimedusse... Järgmisel päeval, 27. mail, viidi meid väeosa staapi ja siis sain teada, et asume õppeväeosas 71201, mis treenib sõdureid dessant eriüksuste jaoks... Mis seal’s ikka, sellest too leitnant ju rääkiski...
Vahelugu – spets-naz
Mis on mis... eriüksused või vene keeles „войска спецназ” allusid otseselt GRU-le – vene sõjaväeluurele. Tänapäevases mõistes oli tegemist diversiooni ja kaugluure väeosadega. Oma vormi neil ei olnud ning seetõttu kasutati (üldjuhul) õhudessantvägede oma. Vastavalt siis kutsuti neid spets-naz VDV. Samasugused üksused olid ka merejalaväe (Морская пехота) juures, kus siis kanti vastavalt merejalaväe vorme aga samuti ka teiste üksuste juures.
Sõjaolukorras oli taoliste üksuste tegevusmall selline, et kusagil vaenlase tagalas visati lennukilt alla hulk kolme- kuni kümne-liikmelisi gruppe. Sageli oli mitmel grupil sama ülesanne, ehkki mitte ükski grupp teiste gruppide ülesannet ei teadnud.
Põhjus oli väga lihtne – peale lennukist välja viskamist arvestati grupi (liikmete) keskmiseks elueaks umbes 20 minutit. Arvutati, et umbes 90% hukkub langevarjuga laskumise ajal – esimese kolme minuti jooksul. Ülejäänutest 90% tabatakse peale maandumist tunni-paari sees. Järelejäänud 1% täidab oma ülesande. Juhul, kui nad peale ülesande täitmist veel ellu jäävad, siis oli nende ülesandeks luureinfo kogumine ja edastamine ning partisanivõitluse organiseerimine.
Vast mingisuguse ettekujutuse taoliste üksuste tegevustest annab film "Sööst eritsooni" (vene keeles "В зоне особого внимания", link YouTube). Samuti võib lugeda kolonel Margus Kuul’i artikliteseeriat ajakirjas Sõdur (algus Sõdur 03.2017 lk 34-43, link veebiväljaandele) või Viktor Suvorovi raamatute seeriat (Akvaarium, Spetsnaz jne).
Õppeväeosas
Õppeväeosa (v.k. utšebka) asus Tširtsikis, umbes 20 kilomeetrit Usbekistani pealinnast Taškendist. Ja umbes sama palju ka Kasahhi piirist. Linn ise oligi peamiselt sõjaväelinnak – seal valmistati ette erinevaid üksusi peamiselt just piiri taha saatmiseks.
Kohe esimesest päevast alates oli füüsiline koormus ikka väga suur. Nii suur, et praktiliselt terve seal viibitud aja ma suitsu ei teinud ja... kui sõjaväkke minekul kaalusin ma 88 kilo, viimases tervisekontrollis, enne piiri taha saatmist, 76.
Lisaks suurele sportimisele olid muidugi ka klassitunnid. Räägiti igasuguseid põnevaid ja vähempõnevaid asju. Näiteks seda, mida spets-naz sõjas teeb. Samuti räägiti ülekuulamistehnikatest, erinevatest partisanisõja meetoditest, relvadest ja paljust muust.
Lisaks oli muidugi laskmine. Minu põhirelvadeks olid AKSU-74, RPG-7 ja AGS-17 aga lasta sai pea kõigist tol ajal maailmas eksisteerinud käsirelvadest. Lisaks veel ka BTR-i ja BMP kiirlaske-suurtükkidest.
Lõbusaid lugusid
Mida veel võiks meenutada... Tuleb meelde üks meelelahutuslikum vahejuhtum.
Naaber roodu sõdurid võtsid kätte ja tegid naaberväeosa puhveti tühjaks... või siis otse öeldes – käisid vargil. Lühidalt oli lugu selline: öösel – 2-3 vahel – ronisid sõdurid meie väeosast välja ning naaber väeossa sisse, sidusid kinni karauulis olnud (relvastatud) valvuri, murdsid lahti puhveti tagumise ukse ja tassisid välja kõik, mis kanda jaksasid... Järgmisel hommikul oli tolle väeosa komandor meie väeosa komandöri juures staabis ja... See tekst, mis sealt tuli (lahtise akna tõttu oli pea kõik kuulda), ei kannata trükimusta... Tund hiljem kutsus väeosa komandör nood tsirkust teinud tüübid enda juurde ja... iga üks neist sai kümme päeva puhkust – väga hea sõjalise väljaõppe eest.
Teine - veel tänagi muigama panev - juhtum oli peldiku puhastamisega. Juhtus siis nii, et mingid tüübid jäid jamaga vahele ja... pandi karistuseks väeosa peldikut puhastama. Peldik ise oli selline 80x30 meetrit betoonist karp, mis oli latriteks jagatud ja kus siis igas latris oli betoonist läbi raiutud auk, mille kaudu hädad alla lampkasti jõudsid. Toda sama lampkasti tüübid tühjaks viskama saadetigi.
Tüübid ajasid selga keemiakaitse ülikonna, jalga kõrged kummikud, gaasimaskid ette ja sukeldusid siis lampkasti - labidad kätte ning tühjaks viskama. Ilm kuum, riietus ka vastav, ega töö ka kõige kergem polnud... kellelgi tuli äkki meele kusagilt kuuldud jutt, et pärm pidavat fekaalid hästi kerkima panema - lampkast jookseb ise tühjaks. Pandigi siis kohalikust laost pihta kast pärmi, pakiti lahti ja kallati lampkasti... ja pärm pani fekaalid kerkima... Kohaliku pinnavormi iseärasuse tõttu valgus kogu see välja kerkiv ja jõhkralt haisev ollus üle spordiplatsi staabi akna alla...
Hommikuks oli sinna akna alla kogunenud päris korralik (ja tugevasti haisev) loik. Staabi korrapidaja üritas algul akent lahti hoida ja siis kinni panna aga lehk oli nii meeletu, et majas olla ei saanud. Kui väeosa ülem hommikul pärale jõudis... ma parem ei kirjelda seda teksti mis sealt tulema hakkas.
Lõppkokkuvõttes kutsuti kohale paakauto, mis siis kogu selle olluse ära koristas. Sõdurid said päris mitu päeva vett tassida ja muru pesta. Ning tüüp, kes ideele tuli, sai kolm päeva kartsa.
Nende hüpetega juhtus teinegi muhe lugu. Nimelt hüppasid koos meiega kohaliku spordiklubi tüübid. Kui meil oli langevarjuks D-5 või paremal juhul D-6, siis nondel tüüpidel olid juba esimesed algelised "tiivad" - sportlangevarjud.
Hüva...
kobisime siis kambaga AN-12 peale. Tõuseme, lendame, jõuame tsooni...
mis iganes põhjusel oli ühe sportlase langevari laiali vajunud. Meie
mõtleme, et mis siis nüüd saab... Midagi ei saanud - tüüb krabas
langevarju sülle ja hüpast tagant luugist välja...
Vähem lõbusaid lugusid
Aga oli ka mitte nii lõbusaid sündmusi. Üks kõige vastikumatest oli vast Krimmi tatarlaste mäss. Taustaks niipalju, et 40ndate lõpul ja 50ndate algul küüditas isake Stalin Krimmi põlisrahva – tatarlased – Kesk-Aasiasse. Põhiliselt said uuteks elukohtadeks Kasahstan, Turkmenistan, Kirgiisia... Nii oli Taškendis ja selle ümbruses üsna märkimisväärne tatari kogukond.
Kuna Gorbatšov oli rihma veid lõdvemaks lasknud, tundus sellele seltskonnale, et on õige aeg hakata nõudma oma kodumaale tagasipöördumise võimalust. Need sündmused muutusid aga väga kiiresti väga inetuks. Nii juhtuski, et 1987 aasta oktoobri esimene pool tuli mul veeta öösiti mööda Taškendi tänavaid patrullides. Kogu see asi oli minu jaoks veel ebameeldivam, kuna mu memm pidi mu sünnipäevaks külla tulema.
Memm tuligi... mõned päevad enne sünnipäeva jõudis kohale. Mäletan, kuidas me lähenesime kiirrännakul laskeväljale ja seal väravas ta ootas... Kuna roodu komandör oli mõistlik mees, siis sain nädalaks linnaloa, ehkki ööbima pidin küll kasarmus. Natuke sai ka Tsirtsiki peal ringi jalutatud – niivõrd kuivõrd see sõjaväelinnakus võimalik oli.
Kahjuks pole sellest väga palju pilte säilinud. Nimelt vehkis memm liiga agaralt kaameraga ja üks sõjaväepatrull otsustas kaamera korra oma kätte võtta ja filmi läbi valgustada.
Teine
ebameeldivamat sorti lugu oli selline... Kaks ajateenijat läksid tülli -
tõuklemine, mõned rusikahoobid... Seda nägi pealt keegi ohvitser ja
tüüpidel natist kinni ning vedas nad staapi. Tüübid ootasid oma saatust
kui mööda astus väeosa komandör - polkovnik - uurib, et mis värk...
Tüübid seletasid muidugi ära ja ütlesid, et ootavad oma saatust.
Polkovnik tõmbas tolle ohvitseri välja ja... Poiste rood rivistati
spordiplatsile üles, poisid pandi vastastikku ning öeldi: "kes viimasena
püsti jääb, pääseb puhtalt, teine läheb kolmeks päevaks kartsa".
(Tsirtsiki garnisoni karts ei olnud sugugi meeldiv koht, eriti
dessantniku jaoks)
Lõpurännak
Lõpurännak
nägi välja nii, et õhtu eel ajasime täisvarustuse (relv, laskemoon,
toit jms) selga, rabasime langevarju kaasa ja auto peale. Autoga veeti
meid lennuväljale ja topiti juba tuttavasse AN-12sse. Õhtu-hämaras
visati lennukist välja. Seejärel umbes 10 km matk polügonile ning...
öölahing. Õnneks küll ainult märklaudadega. Magama - niivõrd-kuivõrd see
kõrbes ja magamiskotis võimalik oli - saime umbes pool neli öösel.
Hommikul oli äratus õnneks veidi hiljem. Hommikusöök, seejärel taktikaline õppus ning lahing "päris" vastasega. Pealelõunal olime rampväsinud, isegi söök ei läinud sisse. Mõne tunni saime puhata ja siis kasarmusse minek.
See
minek... Täis lahinguvarustus (umbes 45 kilo) oli jätkuvalt seljas...
ja 12 kilomeetrit (5 maastikul ning 7 linnas) sai läbitud 56 (loe:
viiskümne kuue) minutiga. Kohale jõudes olime nii läbi, et... Muide, see
on minu elus esimene ja viimane kord, kus ma olen veest mürgituse
saanud...
Minek
Õppeväeosas oldud viimased nädalad olid peaaegu, et puhkus. Kuna kõik teadsid, et sõdurid on viimaseid päevi N-Liidus, siis mingit erilist kontrolli ei olnud ei väeosas sees ega ka väljaspool. Viimasel kolmel päeval pugesid meie roodu seersandid kõik peitu. Arvatavasti kartsid, et mõned sõduritest tahavad nendega arveid klaarida.
Lõpuks – 10. novembril – anti kaasa kolme päeva kuivpajuk, topiti autodesse ja sõit läks Taškendi lennuväljale. Lennuväljal ootas meid kaks sõjaväe trantspordi lennukit IL-76, millest üks läks Kandagari ja teise reis läks Kabuli poole. Viimase peale sattusin minagi.
Afganistanis
Kabuli Rahvusvaheline Lennuväli oli elamus omaette. Kuna lennurada ise asub mägede vahel, oru põhjas ning lisaks kasutati vaenlase tule vältimiseks igasuguseid manöövreid, siis lähenemine ja maandumine ei olnud just kõige meeldivam kogemus.
Lennuväli ise oli üsna askeetlik – üks betoonist maandumisrada ja selle kõrval üks betoonist ning üks metallplaatidest ruleerimisrada. Lennujaama hoone ise oli... kuidas seda nüüd viisakalt väljendadagi... Kogu lennuväli ise oli ümbritsetud sõjaväeosadest. Samas polnud sinna meil asja – tuli mingi ohvitser, hüüdis nimesid ja jagas saabunud seltskonna väiksemateks gruppideks.
Meie grupis oli neli inimest. Ootasime... möödus kolm päeva. Vahepeal sai vesi otsa aga õnneks sai lähimast väeosast natuke teed. Ööl vastu neljandat päeva hüüti meid välja ja juhatati kopterisse. Paarkümmend minutit sõitu ja siis uuesti maha. Ööpimeduse varjus jõudsin ka oma uude teenistuskohta.
Järgmisel hommikul rivistati kogu seltskond – kokku umbes sadakond uustulnukat – üles. Meid, kui viimaseid saabujaid juhatati kõrvale ja anti esmased juhised – mida teha, kuidas olla, mida kodustele kirjutada. Siis selgus ka et minu uueks teenistuskohaks oli väeosa numbriga 43151 ning me asusime Gazni provintsi keskusest umbes kümnekonna kilomeetri kaugusel.
Järgnes neli nädalat „karantiini”. Ega see aeg suurt millegagi õppeväeosast ei erinenud – samasugune füüsiline mahv, sama moodi laskmised. Kogu selle asja käigus selgitati välja edasine profiil – sisuliselt edasine ametikoht. Mina jäin AGS-17 sihturiks/meeskonna ülemaks. Karantiini lõpu poole hakati vähe-haaval ka sõjalistesse operatsioonidesse kaasama. Tõsi, algul küll ainult saatemeskonna hulgas.
Esimene lahing
Üks asi, mis sellest ajast meelde jäi – üsna karantiini lõpus, detsembri algul, aeti kogu „vaba vahetus”, seal hulgas ka „noored”, rivvi ja selgitati olukorda. Selgus, et vaatluslendudega tegelenud grupp oli maandunud, et ühte küla veidi lähemalt uurida ning... sattunud tule alla. Seejärel valiti sealt vabatahtlikkuse alusel välja... arvan, et kokku umbes paarsada meest. Anti käsk täielikuks lahingrelvastuseks ning seejärel saadeti umbes paarkümmend, seal hulgas ka mina, kopteritele ning ülejäänud soomustrantsportööridele.
Lend ei olnud pikk – maksimaalselt 10 minutit. Maandusime külast umbes kilomeetri kaugusel, mõnisada meetrit meist kõrvale jäid vaatluslennu kopterid. Mäletan, et jooksime külale ligemale, otsides AGS-i jaoks sobivat kohta. Lõpuks jäime pidama umbes 300 meetri kaugusel. Meist mingi 100 meetrit eespool oli noor leitnant, automaat kaenlas... ja siis tulistati külast granaadiheitjaga... letnant hüppas kõhuli aga laeng plahvatas täpselt tema kõrval... Pool, pikuti lõhki rebitud letnandist, maandus meist mõne meetri kaugusele... ütleme nii – pilt ei olnud just vaimustav. Mäletan, et tulistasin terve AGS-i lindi tühjaks kohta, kust ma arvasin tolle granaadiheitja lasu tulnud olevat... Mis edasi sai või kuidas me tagasi jõudsime, on täielikus udus...
Igapäevaelu
Üldine spets-naz ajateenistuse rutiin oli selline, et üks rood oli kolm päeva väljal, kolm toimkonnas ja kolm vaba.
Väljal käidi suhteliselt väikeste gruppidena - 20-25, maksimaalselt 30 inimest. Lisaks viis kuni kümme (sõltuvalt soomukite või kopterite arvust) saatemeeskonnas. Arvestades, et roodus oli umbes 100 inimest, siis jäid ülejäänud maha ja pidid lihtsalt kogu aeg olema valmis oma kamraadidele appi tormama.
Väljal käik nägi ise välja nii, et valiti mingi koht kusagil karavanitee ääres või vaenuliku küla lähistel ja pandi paika teekond selleni. Seejärel laadis grupp ennast koos kogu kolaga kas bronedele (üldjuhul) või kopteritele. Seejärel viidi nad asukohast mõne kuni mõnekümne kilomeetri kaugusele ning ülejäänud tee liikus grupp jalgsi. Kohale jõudes püüti ennast võimalikult hästi ära peita ja seejärel tavaliselt paar meest jälgisid toimuvat ning ülejäänud magasid. Juhul, kui tõesti midagi huvitavat avastati, siis kas võeti see maha või kutsuti abi ja siis võeti maha.
Toimkond oli toimkond – köök, staabikorrapidajad, karauul. Üks pisike asi oli juures. Nimelt pidi toimkonnas olev rood välja panema ka vaatlusmeeskonnad kahe kopteri jaoks. Nende ülesandeks oli teha patrull-lende kontrollitaval territooriumil ning kui midagi avastati, siis vastavalt kas teavitada, kontrollida või maha võtta.
Vaba rood tegeles oma varustuse korrastamisega, spordiga või... tegelikult oli ette nähtud ka õppe-kasvatuslik töö, mida pidi läbi viima mõni vanemohvitser aga... ainuke tund, kus enam-vähem käidi oli kohaliku keele- ja kultuuriõpe. Eks ta oli muidugi poliitikaga segamini – mingi osa jutust oli internatsionaalsest kohusest – aga sellegi poolest sai mõne kuuga ära õpitud mingi-umbes paarsada sõna.
Varustuse korrastamise ajal magasid brone juhid ja sihturid tavaliselt autopargis. Teised olid ohvitseride silme all ja pidid tegema vähemalt näo, et nad midagi asjalikku teevad. Eks vahel tehti kah. Lisaks sai sellel ajal väeosa ümber ehitatud kindlustusi, samuti ehitati telke ümber – sissepoole said laskemoonakastide laudadest tehtud vooderdus.
Põnevaid ja vähem põnevaid lugusid
Nagu räägitud, käis elu kolmepäevaste tsüklitena. Ja eks seal juhtus nii mõndagi.
Väeosa idaküljel olid mäed ja nende mägede jalamil laskepaik. Kaks lugu, mis mul seonduvalt meelde tulevad...
Jao snaiper kasutas SVD (Сна́йперская Винто́вка систе́мы Драгуно́ва). Mingil laskeüritusel ei õnnestunud tal kohe üldse - 800m peal jäid kõik märgid püsti ja keegi uutest ütles talle halvasti. Sõneluse käigus lubas too ütleja 800 meetri pealt rublasele mündile pihta saada. Seda kuulsid ka ülemad ja... otseloomulikult käskisid näidata. Ega midagi, keegi koukis taskust rublase mündi, keegi jooksis sihtmärkide juurde ja kinnitas selle mündi sinna. Tüüp viskas kõhuli, püss anti kätte... ja münt kadus.
Teine lugu oli kuulipilduriga. Jao kuulipilduriks sai keegi uutest ja kusagilt oli liikvele läinud jutt, et tüüp on väga kõva vend, saab pihta isegi kinnisilmi. Ega miskit, anti tüübile kuulipilduja rihmaga üle õla, silmad seoti kinni ja kogu ülejäänud kamp hüppas kaitsekraavi. Visati siis plekkpurk, mõned kivid raskuseks sees, paarikümne meetri kaugusele. Tüüp pööras heli suunas, vajutas korraks päästikut ja purk oli ribadeks. Nii kohe päris mitu korda järjest.
Hetkel jäävad Afghanistani memuaarid siin pooleli... eks kunagi kirjutab edasi
Lood, mis veel tuleks kindlasti meelde tuletada ja kirja panna
Gazni: noaheitja
Gazni: põlev prügimägi
Gazni: demblite karauul ja noorest leitnadist väeosa korrapidaja
Gazni: leivatehases
Gazni: totska päästmine
Gazni: kõrvad ja muud trofeed
Gazni: vene sõdurid ratastega puuris
Gazni: kolm päeva järvel
Gazni: polkovnikust lenduri päästmine
Gazni: eurooplased vangis (veebruar 88)
Gazni-Kabul (27.05.88)
Kabul: miinipildujatuli
Kabul: kuidas ma autojuhiks hakkasin (30.06.88)
Kabul-Termez
Termez
Termez-Lvov
Lvov: minu sünnipäev
Lvov: kuidas ma puhkusele ei läinud
Lvov-Nojemberjan (04DEC88)
Nojemberjan: maavärin (08DEC88)
Nojemberjan: igapäevaelu
Nojemberjan-Lvov
Peavahis istumata aeg
Enne suurt proverkat oli muidugi vaja natuke harjutada. Tahtis ju väeosa komandör teada, et ega ta häbisse ei jää. Hüva, sai siis auto kasti ronitud ja polügoonile reisitud. Aeg oli märtsi lõpp, aprilli algus... sigakülm ja niiske... auto presentkate oli ka auklik nagu sõel... aga pärale jõudsime.
Kohapeal sai siis mingeid laskeharjutusi tehtud, natuke joostud... midagi oli veel. Ühesõnaga päev otsa tegevust. Õhtul, pimedas hakkasime tagasi sõitma. Ilm oli veel vastikum - nüüd oli hakanud lisaks veel miskit vee-laadset ollust alla tulema.
Mingi tund, natuke peale, jõudsime siis väeossa. Pataljoni komandör rivistas kogu seltskonna autopargis üles ja kukkus mingi teemat jahuma. Hüva. Mina, kõige tagumises rivis, keksin jalalt jalale aga komandöri abi pani tähele ja ega ta siis vait ei saanud olla. Üle platsi kajas: "что Пи-илдма холодно что ли?" (mis Piildma, külm on või?). Mina vastu: "ясный хуй, товарищ майор!" (igaüks tõlgib ise :) .
Peale seda lõppes rivistus imekähku ära. Kõik kamandati kasarmusse ja... teepeal öeldi, et ilmugu ma pataljoni komandöri kabinetti. Jõudsin pärale... pataljoni komandör, tema asetäitja ja rühma komandör seal... Kuulasin siis päris tükk aega epistlit ning lõpuks lajatas pataljoni komandär: "seitse päeva peavahti". Nuu-jah, mis seal's siis ikka.
Juhtus
aga nii, et tol momendil oli peavaht puupüsti täis. Siis algas meil
proverka ja kohe peale seda lõppes mu sõjaväeteenistus. Ainuke, mis see
kaasa tõi, oli see, et ma ei saanud seersandi paguneid peale (jumal
tänatud). See seitse päeva peavahti on mul aga tänini istumata.
Proverka
Proverka... ennevanasti algas ajateenistus kaks korda aastas - igal kevadel ja sügisel. Enne, kui vanad olijad, ajateenistust lõpetavad sõdurid, koju lasti, toimus suurõppus. Midagi sarnast meie praegusele Kevadtormile. Seda nimetati "proverka", eesti keeles "test" või "kontroll". Erinevalt Kevadtormist, osalesid seal kõik väeüksuse ajateenijad - nii noored kui vanad.
Minu viimane proverka oli Ukrainas, Lvovi lähistel. Seal oli üüratult suur - mingi-umbes 20x60 kilomeetrit laskeväli, kus kogu see kino siis aset leidis. Aeg - 1989 märtsi lõpp, aprilli algus...
Üks lugu, mis vahepeal meelde tuli ja vääriks üles tähendamist... öised laskmised, raudsihikutega kalashnikov, nagu toona kohane oli. Laskmiste stsenaarium nägi ette, et mingi 150 meetri peale pidid tekkima kuus valgustatud märki... hüva.
Anti märguanne, et asi hakkab peale, ootame... kaevikust tõusevadki siis erinevad kujud ja igaühe ees hakkab põlema lambike, hämar, nagu sea silm.
Esimene - pihtas, teine - pihtas, kolmas... lambike põleb aga kuju ei ole... hüva, laseme siis lambi sodiks. Lühike valang, lamp puru ja... Sealt kaevikust hakkas kostuma vene-ukraina segakeeles sellist teksti, et anna kannatust...
Mis selgus - tüübid olid märki parandama läinud aga kerge naps oli sees ja jäid magama. Üles ärkasid paugutamise peale ja kui üks valang täpselt nende ninaette laekus, siis ei pidanud soolikas enam vastu. Otseloomulikult tuli sellisest apsakast teada anda parimas ja mahlakaimas väljendusviisis, mida eales suudeti välja mõelda.
Kindralite lugu
Kojuminek (sh peatus Riias)
Väeosad
7 1 2 0 1: 27.05.87 – 10.11.87
4 3 1 5 1: 11.11.87 – 22.08.88
1 6 4 5 0: 27.08.88 – 24.04.89
Lingid kaardile
